Новости

Vällamäe vallutamine 07. июня Marge Hein


Varakevadel hakkasime mõtlema, kuhu oma kollektiiviga sel aastal matkata. Et talvel vallutasid osad meie seast Aafrika kõrgeimat tippu Kilimanjarot, tekkis mõte võtta ette kodumaa kõrgendikud. Munamäe tipus on aga vähemalt korra elus käinud vist küll iga täiskasvanud eestlane. Eesti kõrguselt teine, suhteliselt kõrguselt aga suisa esimene tipp Vällamäe ei ole samas kõigile nii tuttav sihtpunkt. Teades, et Vällamäe vaheldusrikas kuppelmaastik pakub kevadist-suvist silmailu ning Vällamäe tipu vallutamine on parajaks väljakutseks, oligi otsus kiirelt tehtud.

Matkapäev toimus 30. mail. Meie 15-liikmeline seltskond ei teadnud, mis ees ootab, sest kõik, mis eelnevalt teada anti, oli see, et matkame ning päev on pikk. Bussisõit kestis pea kaks tundi. Kehalise kasvatuse õpetaja Marko Liiva luges ette katkendeid Tõnu Jürgensoni raamatust „Seljakotiga looduses“. Peale uute matkatarkuste kogumist ning muude juttude ja reisikogemuste üle ohtrat naermist jõudsimegi oma matka alguspunkti, milleks oli Rõuge pesapuu. Lühidalt tutvusime piirkonnaga, vaatasime üle ööbikuoru sissepääsu ja leidsime tee vesioinaste juurde. Kuid üldistele ootustele vaatamata (sest peale korraldajate ei teadnud jätkuvalt ükski osaleja, kuhu teel olime) võtsime ette teise suuna.

Mingi aja möödudes tabas meie sotsiaalpedagoog Maili Mäehunti rõõmus äratundmine – olime samadel radadel, kus talvel sai suusatamas käidud. Kui Haanja suusarajad said läbi rännatud ning üks madalseiklusrada ületatud, jõudsime Vällamäe jalamile. Tippu minek ei ole kuigivõrd pikk rännak, ent selle mäe kuni 40-kraadised nõlvad suudavad panna kogenenumadki rännumehed hingeldama. Kohale jõudmine oli igaühele rõõmus hetk, mida tähistasime tükikese šokolaadiga. Siis aga selgus, et sellega matkapäev veel ei lõpe. Meid ootas ees soe saun ja lõkkease grillvorstidega poolel teel mäest alla. Nii et alles peale kosutust asusime koduteele.

Vahepeal selgus, et meie õpetaja Ülle Kramer tunneb Tõnu Jürgensoni, keda loomulikult rõõmustas, et olime läinud matkama tema raamat kaasas. Nii saimegi kogenud matkamehelt küllakutse ning meie heameel oli veelgi suurem, kui selgus, et tema kodu asub otse meie koduteel. Päeva lõpetuseks kuulasime põnevaid matkalugusid ning Marko Liival sai oma raamatusse pühenduse. Ahjaaa! Ilma oli ka ilus. Nii et mida veel ühelt matkapäevalt tahta!

Varakevadel hakkasime mõtlema, kuhu oma kollektiiviga sel aastal matkata. Et talvel vallutasid osad meie seast Aafrika kõrgeimat tippu Kilimanjarot, tekkis mõte võtta ette kodumaa kõrgendikud. Munamäe tipus on aga vähemalt korra elus käinud vist küll iga täiskasvanud eestlane. Eesti kõrguselt teine, suhteliselt kõrguselt aga suisa esimene tipp Vällamäe ei ole samas kõigile nii tuttav sihtpunkt. Teades, et Vällamäe vaheldusrikas kuppelmaastik pakub kevadist-suvist silmailu ning Vällamäe tipu vallutamine on parajaks väljakutseks, oligi otsus kiirelt tehtud.

Matkapäev toimus 30. mail. Meie 15-liikmeline seltskond ei teadnud, mis ees ootab, sest kõik, mis eelnevalt teada anti, oli see, et matkame ning päev on pikk. Bussisõit kestis pea kaks tundi. Kehalise kasvatuse õpetaja Marko Liiva luges ette katkendeid Tõnu Jürgensoni raamatust „Seljakotiga looduses“. Peale uute matkatarkuste kogumist ning muude juttude ja reisikogemuste üle ohtrat naermist jõudsimegi oma matka alguspunkti, milleks oli Rõuge pesapuu. Lühidalt tutvusime piirkonnaga, vaatasime üle ööbikuoru sissepääsu ja leidsime tee vesioinaste juurde. Kuid üldistele ootustele vaatamata (sest peale korraldajate ei teadnud jätkuvalt ükski osaleja, kuhu teel olime) võtsime ette teise suuna.

Mingi aja möödudes tabas meie sotsiaalpedagoog Maili Mäehunti rõõmus äratundmine – olime samadel radadel, kus talvel sai suusatamas käidud. Kui Haanja suusarajad said läbi rännatud ning üks madalseiklusrada ületatud, jõudsime Vällamäe jalamile. Tippu minek ei ole kuigivõrd pikk rännak, ent selle mäe kuni 40-kraadised nõlvad suudavad panna kogenenumadki rännumehed hingeldama. Kohale jõudmine oli igaühele rõõmus hetk, mida tähistasime tükikese šokolaadiga. Siis aga selgus, et sellega matkapäev veel ei lõpe. Meid ootas ees soe saun ja lõkkease grillvorstidega poolel teel mäest alla. Nii et alles peale kosutust asusime koduteele.

Vahepeal selgus, et meie õpetaja Ülle Kramer tunneb Tõnu Jürgensoni, keda loomulikult rõõmustas, et olime läinud matkama tema raamat kaasas. Nii saimegi kogenud matkamehelt küllakutse ning meie heameel oli veelgi suurem, kui selgus, et tema kodu asub otse meie koduteel. Päeva lõpetuseks kuulasime põnevaid matkalugusid ning Marko Liival sai oma raamatusse pühenduse. Ahjaaa! Ilma oli ka ilus. Nii et mida veel ühelt matkapäevalt tahta!