Buss jääb keset teed seisma. Mis nüüd siis juhtus? Vat silt näitab Koerte Varjupaik aga meie otsime Viljandi Loomade Varjupaika. Üks telefonikõne ja see kestab veidi pikemalt. Lõpuks selgub, et läbi põõsaste pole meid näha. Minu arvates paistab meie suur buss ikka igasse ilmakaarde, hmm.
Kas väike paanika? Ohhei, oleme täiesti õiges kohas ja kohe hakkab meie buss ka Viljandi Loomade Varjupaiga töötajale paistma. Tõsi – enne kuulis ta häält. Lõpuks ometi kohal. Astume bussist välja ja seda nägudega – siit me tuleme, oleme VIKK`ist.
Väidetavalt meeldivad aktiivsetele inimestele seiklused. Meie kooli õpilaste seikluslikke tegevusi ei jõua mõnikord ära kuulatagi. Kui lugeja veel mäletab, siis märtsi alguses toimus meie koolis heategevuslik üritus „Valmistume naistepäevaks“ koos õpilasfirmade laadaga. Laadakorraldajate mõte oli toetada läbi annetuste Viljandi Loomade Varjupaika. Annetasid müüjad ja ostjad ning kokku saime 70€ ja 71senti. Üks annetaja rõhutas, et tema osa on koertele ja sellest lähtuvalt tuli enne Varjupaika minekut ka poereis ette võtta. Varjupaik saatis meile oma vajaduste nimekirja ja sealt meie põnevused alguse saidki. Arutelu selle üle - kas viiks ainult raha või ostaks kogu summa eest või ostaks osalise raha eest. Kokkulepet ei sündinud ja karistuseks - ei lubatud meil enam kooligi tulla.
Paar kuud istusime koduarestis ja siis selgus, et ikka ei tohi liigelda nii nagu tahaks või vaja. Ootasime paremaid aegu. Lõpuks, 02.07.2020, saabuski aeg, mil korraldajatiim sai oma idee teoks teha. Ilmataat oli ka meie poolt ja lasi päikesekiirtel tantsida kuigi mitmeid päevi olid taevaluugid valla ja ainult vett sealt kallas.
Sel toredal lõunatunnil, olime bussis ja teel Varjupaika – vahepeatusega poes, et koerale krõbinaid osta ning kassidele, Varjupaiga soovitusele toetudes, vedelat konservi. Ülejäänud raha viisime lihtsalt kohale ja meile jääbki saladuseks - milliseid vajalikke asju, meie armsad Varjupaiga elanikud, saavad. Lisaks oli noortel kaasas padi, lina ning palju prügikotte. Kõiki neid asju läheb ju vaja!
Meie väga tore vastuvõtja viis meid kõigepealt koerte kuutide juurde. Teel sinna kuulasime veidi ajaloolisi nüansse - näiteks seda, et varem oli seal hoopiski naiste varjupaik. Mida rohkem me seal ringi vaatasime, seda kurvem see elu seal tundus. Kui sellele lisandus veel ühe ilusa punase kassi pikk jutt sellest, kuidas talle seal, teise korruse puuris, kohe üldse ei meeldi või kuidas, teise maja esimese korruse kassid, uut perekonda lootes, meilt paisid nurusid – tundus kogu ümbrus eriti trööstitu.
Bussi istudes oligi esimene märksõna – kurb. Tõesti, oligi kurb vaatepilt. Majad lagunevad, ruumid väikesed, heina sees oleksime vabalt võinud peitust mängida. Veel oli meie jaoks südamesse minev, et tööjõudu ei ole – vabatahtlikke ei ole niipalju kui vaja. Kas koolid ei saaks appi minna? Kas rohkemad firmad ei saaks heakorra päevi seal teha? Kas endast lugupidav kohalik omavalitsus, ei võiks veidi rohkem asja vastu huvi tunda? Mõtteid tekkis palju aga me oleme igati tänulikud Varjupaiga töötajate südamest tehtud töö eest – iga piisake loeb. See, kuidas me suhtume abivajajatesse – näitab ju seda, kes me ise oleme.
Aitäh, Viljandi Loomade Varjupaigale meie silmaringi avardamise eest,
EVL18, Margit ja Aare
